15 kesäkuu 2026 – Pille-Riin Lass
Kui mõtleme Arne Jacobsenist (1902–1971), meenub Taani modernism tema kõige elegantsemas avaldusvormis. Epohhiloov SAS Royal Hotel Kopenhaagenis, maailma tuntuimate hulka kuuluvad Egg ja Swan toolid ning arvukalt valgusteid, mööbliesemeid ja muid tarbeobjekte, mis on kujundanud põhjamaise disaini ilmet juba üle poole sajandi.
Ent Arne Jacobseni loomingul on ka teine, veidi vähem tuntud tahk – kirglik huvi taimede ja botaanika vastu.
„Kui mul oleks teine elu, oleksin aednik.”
— Arne Jacobsen
Põhjamaine suvi on nii üürike, seetõttu mõjuvad selle puhanguline lopsakus, õite kirevus ja viljaka maa küllus eriti joovastavalt. Põhjamaise inimese jaoks on see omamoodi eufooriahetk. Sellest emotsioonist on ainest ammutanud paljud põhjamaade disainerid, kunstnikud ja arhitektid.
Jacobseni pidas looduse vaatlemist oma loomeprotsessi lahutamatuks osaks. Tema hoonetes moodustavad arhitektuur ja maastik sageli orgaanilise terviku ning paljude projektide puhul valis ta isiklikult puud ja põõsad istutusaladele, mis pidid modernistlikku arhitektuuri täiendama.
See aitab mõista, miks tema tapeedi- ja tekstiilimustrid mõjuvad tänapäevalgi erakordselt värskelt. Need ei ole pelgalt stiliseeritud dekoratsioonid, vaid lähtuvad tähelepanelikest loodusvaatlustest, botaanilistest visanditest ja maalilisest vormitunnetusest.
Sõja-aastail põgenes juudi päritolu Arne Jacobsen natside eest Rootsi. Kuni sõja lõpuni elas ta peamiselt Stockholmis, kus tema loominguline tegevus omandas ootamatu suuna. Arhitektuuritellimusi oli vähe ning Jacobsen pühendus taimede joonistamisele, akvarellidele ning tekstiili- ja tapeedimustrite loomisele. Just sellest perioodist pärinevad paljud tema kõige lopsakamad ja poeetilisemad mustrid.
Dikesren on selle loomejärgu üks ilmekamaid näiteid. Nimi tähendab rootsi keeles ligikaudu „teeserva“ või „kraaviserva“ ning muster kujutab lopsakat põhjamaist suveloodust: sõnajalgu, meelespäid, hundinuia ja teeservade metsikuid õisi. Algupäraselt kavandas Jacobsen selle tekstiilimustrina 1944. aastal oma Rootsi paguluse ajal. See on suurepärane näide Jacobsenist kui botaanikust ja akvarellistist, mitte üksnes modernistlikust arhitektist.
Stockholmis tegi ta koostööd legendaarse kaubamaja Nordiska Kompanieti tekstiiliosakonnaga. Juba 1944. aastal korraldati seal tema mustritest näitus ning mitu kavandit jõudsid tootmisse. Nii sündisid mustrid, mida peetakse tänapäeval klassikalise põhjamaise mustrikunsti pärliteks.
Kejsarkrona tähendab „keisrikrooni“ ehk Fritillaria imperialis’e õit. Muster põhineb sellel uhkel aiataimel ning kuulub Jacobseni tuntuimate lillemotiivide hulka. Seda on kirjeldatud kui looduse ja põhjamaise taimemaailma ülistust – ning põhjusega, sest siin ühinevad botaaniline tähelepanu, dekoratiivne rütm ja peen värvitundlikkus.
Tapeedihuvilise jaoks on eriti kõnekas teadmine, et Jacobseni kõrval etendas olulist rolli ka tema abikaasa Jonna Jacobsen, kes töötas tekstiilitrüki valdkonnas. Tema aitas Arne akvarellid ja taimeuuringud vormida trükitavateks kanga- ja tapeedimustriteks. Nii kohtame Jacobseni tapeetides pigem kunstnikku ja botaanikut kui ranget funktsionalisti, kellena teda tavaliselt tuntakse.
Bladranker tähendab sõna-sõnalt „leherankeid“ või „lehtedega vääte“. Tegemist on Jacobseni loodusvaatlustest inspireeritud ronitaimemotiiviga. Konkreetset loomislugu on avalikkuses vähem talletatud, ent selgesti kuulub see samasse 1940. aastate taimemustrite perekonda, kus looduslik vorm muutub peaaegu märkamatult ornamentaalseks rütmiks.
Ranke tähendab rootsi keeles „vääti“ või „ronivat vart“. Selles mustris kohtab stiliseeritud taimevõrseid ja looklevaid varsi, mis mõjuvad korraga nii elusate kui ka distsiplineeritutena. Ka see kavand pärineb Jacobseni sõjaaegsest botaanilisest loomingust ning näitab, kui oskuslikult ta suutis orgaanilise vormi viia dekoratiivse selguseni.
Tassel tähendab „tutti“ või „rippuvat õisikut“. Mustri vormid meenutavad rippuvaid seemne- või õiekobaraid. Selle kohta on avalikku ajaloolist teavet vähem kui näiteks Dikesreni või Kejsarkrona puhul, ent visuaalselt jätkab see sama joont: taimne lähtekoht, rütmistatud pind ning kujundikeel, milles looduslikkus ei muutu kunagi juhuslikuks.
Kuigi Jacobseni tapeedid ja tekstiilid on sageli lopsakad ja dekoratiivsed, jäi ta kogu elu truuks oma disainifilosoofiale: „Vorm peab lähtuma funktsioonist.”
Tema jaoks ei olnud hea disain luksus, vaid kvaliteetse elu eeltingimus. Proportsioonid, materjalide kooskõla ja inimese vajadustest lähtuv tervik olid väärtused, mis sidusid tema arhitektuuri, mööbli, valgustid ja mustrid üheks terviklikuks maailmaks.
Jacobseni mustrimaailm ei piirdunud üksnes botaaniliste motiividega. Tema loomelaadis leidus ka selgelt geomeetriline ja arhitektuurne liin, milles avaldus sama mõtlemise teine pool – rangem, abstraktsem ja konstruktiivsem.
Ypsilon erineb teistest juba selle poolest, et ei lähtu otseselt taimemaailmast. Nimi viitab kreeka tähele Υ ning muster kuulub Jacobseni geomeetrilisemate kavandite hulka. See seostub tema modernistliku poolega, kus vormi lähtepunkt ei ole enam loodusvaatlus, vaid märk, struktuur ja rütm.
Trapez on üks Jacobseni tuntumaid geomeetrilisi mustreid. Nagu nimigi osutab, põhineb see trapetsikujunditel ning toob esile tema arhitekti- ja mööblidisaineritausta. Võrreldes botaaniliste mustritega mõjub Trapez märksa rangemalt, ent just see kontrast näitab veenvalt, kui avar oli Jacobseni kujunditunnetus.
Vertigo on geomeetriline optiline muster, mille nimi viitab pöörlusele või peapööritusele. Selles on tunda 1950.–1960. aastate modernistliku graafilise disaini esteetikat ning seda tuuakse sageli esile kui näidet Jacobseni arhitektuursest mõtlemisest. Kui tema taimsed mustrid hingavad ja hargnevad, siis Vertigo pulseerib, korrastub ja peibutab pilku oma visuaalse pingega.
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast tema surma mõjutavad Arne Jacobseni ideed endiselt seda, kuidas me oma kodusid kujundame. Tema looming tuletab meelde, et tõeliselt hea disain ei sünni moevooludest, vaid tähelepanelikust vaatlusest, inimlikust mõõtkavast ja austusest looduse vastu.
„Maalikunstniku või skulptori teoseid ei saa meelevaldselt ümber kujundada, kuid arhitekt peab leppima kõikvõimalike muudatustega, sest tema loob tarbeobjekte – hooned on mõeldud kasutamiseks ning ajad muutuvad.”
— Arne Jacobsen