Ja ongi taas õide puhkenud meie koduke Eestimaa. Viljapuud valendavad õitevahus ja kastaneid ehib taas lõputu küünlameri. Videvikus hõljub agulimajade vahel sirelite meeliülendav aroom, seda saatmas ööbikulaul, igatsusest tulvil.

Sirelid on meie koduaedade vaiksed tunnistajad põlvest põlve. Kevadeti reedavad metsaservas vana talukoha õide puhkenud jändrikud õunapuud ja ikka need sirelipõõsad — jäljed kunagisest elust.

Ka Konrad Mägi jäädvustas oma „Sirelites“ selle lopsaka õitseja ajatut ilu ja midagi sellest hiliskevadisele kodumaale ainuomasest melanhooliatundest.

Mägi maalikunstnikest ametikaaslased püüdsid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses sireli külluslikus õitsemises tabada valguse, õite ja kaduva hetke haprat ilu. Sirelist sai korraga külluse, kodusoojuse ja mööduva kevade sümbol. Selle hunnitud õiekobarad jõudsid ka mustritesse, tekstiilidesse ja tapeetidele — et talletada killuke õitsvast aiast sinu tuppa ka siis, kui suur õiteaeg on möödas.

Sirelimustrilised tapeedid ja kangad leiad Scandinavia tapeedisalongist ning tapeet.ee veebipoest otsisõna SIREL alt →